Patagoonia ja rahvuspargid

Sedasi. Taas käes postituse aeg. Valminud siis jällegi turismigeo aine raames lühike jutuke Patagooniast ja selle rahvusparkidest. Rohkem on kajastatud Patagoonia alale jäävad Argentiina poolsed rahvuspargid.

Patagoonia on Lõuna-Ameerika lõunaosas paiknev piirkond, mis paikneb Tšiili ja Argentiina territooriumil ning hõlmab enamiku Andide lõuna- ja lääneosast ja platoodest ning madalikest idapool. Piirkond ei hõlma mõlemale riigile kuuluvaid Antarktika maa-alasid. Patagoonia Argentiina pool hõlmab regioone Neuquen, Rio Negro, Chubut, Santa Cruz, Tierra del Fuego arhipelaag ning Buenos Airese lõunatipp. Tšiili Patagoonia hõlmab Los Lagose regiooni lõunapoolset osa ning Aiseni ja Magallanese regioone. (Patagonia 2010)

Patagoonia on peaaegu puutumatu looduse piirkond. Seda tõendab ilmekalt fakt, et Tšiili lõunaosa ei ole ülejäänud Tšiiliga teidpidi ühenduses ning sinna pääseb üksnes merd mööda, lennates või naabermaa Argentiina kaudu. 1976. aastal alustas diktaator Pinochet rajama Lõunamaanteed läbi vihmametsade, mis lõplikult ei valminudki, kuna loodus Tšiili lõunaosas on kohati niivõrd metsik ja kitsas maismaaosa on kaetud liustikega, et tee-ehitamine ei olnud võimalik. Antropoloogid väidavad, et kunagi Patagooniat asustanud indiaanihõimud, kes elasid teineteiselpool Ande ei kohtunud kunagi, kuna kumbki ei suutnud ületada väga metsiku ja karmi loodusega piiri. Patagoonia asub ekvaatorile küll lähemal kui Eesti, ent ilm on seal siiski külmem, kuna Golfi hoovus seda soojendama ei ulatu. Suveilma periood on lühike, jaanuar-veebruar, või mõnes kandis puudub hoopis. Lisaks puhub tasandikel sageli niivõrd tugev tuul, et jalgrattaga on võimatu sõita ja oskamatute autojuhtide autod pühitakse kraavi. (Tšiili 2010)

Patagoonia maastik on muljetavaldav, väga kõrgelt hindavad seda fotograafid, kuna see on eelkõige unikaalne – Patagooniat kutsutakse ka biosfääri kaitsealaks (Reserva de la Biosfera). Lisaks jäävad Patagoonia aladele mitmed rahvuspargid: Laguna Blanca, Lanin, Los Arrayanes, Nahuel Huapi, Lago Puelo, Los Alerces, Francisco P. Moreno, Los Glaciares, Tierra del Fuego ja Monte Leon. (Trekking Patagonia 2010)

Rahvuspargid

Laguna Blanca asub Zapala linna lähedal Argentiinas, park ümbritseb laguuni ning rajati 1940. aastal. Rahvuspark rajati eesmärgiga kaitsta laguuni ja mustkaelluikede (Cygnus melancoryphus) populatsiooni. Park laiub 112,5 km² suurusel Patagoonia stepialal ümbritsetuna küngastest ja mäekurudest. Park on tähtis mitmete veelinnuliikide tõttu, keda esineb pargis arvukalt. Laguuni lähedal asub Salamanca koobas, ajalooliselt inimeste poolt asustatud, kus võib Põhja-Patagooniale iseloomulikke kaljumaalinguid näha. Pargist on leitud ka hulgaliselt eelajaloolisi artefakte. (Laguna Blanca National Park 2010)

Lanini rahvuspark asub samuti Argentiinas ning on kaetud metsadega, kus asuvad puuliigid, mida ei leia Argentiinas kusagilt mujalt. Pargis asub ka kuulus koonusekujuline lumise tipuga Lanini vulkaan, samuti Huechulafquen, Alumine ja Lacari järved. Lanini rahvuspargis saab tegeleda sportkalastamisega (lõhe ja forell) nii järvedel kui ka arvukates jõgedes ja ojades. Turismilinn San Martin de los Andes Lacari järve kaldal võõrustab nii parki külastavaid turiste kui ka lähedalasuva Chapelco suusakeskuse külastajaid. (Lanin National Park 2010)

Los Arrayanes on 17,53 km² suurune rahvuspark Quetrihue poolsaarel Nahuel Huapi järve kaldal ning asub kolme kilomeetri kaugusel Villa la Angosturast. Park loodi 1971. aastal peaeesmärgiga kaitsta haruldast arrayan’i puud. Arrayan’i puid võib näha kogu poolsaarel, kuid poolsaare tipus 0,2 km² suurusel alal on 300-aastaste arrayan’i puude mets, kus üksikud on isegi üle 600 aastased puud. Metsani pääseb paadiga mitmest paigast Nahuel Huapi järve kaudu, kuid ka 12 kilomeetri pikkuse jalgraja kaudu, mis algab Villa la Angostura sadamast. Antud rada on populaarne ka mägijalgratturite seas. Pargis võib näha puduhirvi, huemul’i hirvi,guanacos’eid, monitos de monte’sid ja väikeseid rebaseid. Lindudest kondoreid, kotkaid, kulle ja rähne. (Los Arrayanes National Park 2010)

Nahuel Huapi rahvuspark on Argentiina vanim rahvuspark, mis asub Andide jalamil. See asutati 1934. aastal ning park katab 7050 km² suuruse ala. Rahvuspargi suurim linn koos turismikeskusega on San Carlos de Bariloche. Pargiga piirneb ka teine järveäärne kuurort – Villa la Angostura. Park on kuulus oma rikkaliku eluslooduse tõttu ja see katab mitmeid biotoope, kuna kõrgused varieeruvad 700-st kuni 3000 meetrini ja sademed varieeruvad 4000 mm/aastas vihmametsades lääne pool kuni vähem kui 300 mm/aastas steppides ida pool.Alerceehk Patagoonia küpress on aeglaselt kasvav okaspuu, mida võib pargis kasvamas näha, esindatud on veel järgnevad liigid: arrayanes, coihues, ferns, cana colihue kõrkjad, lengas,nires,amancayes ja arvejillas. Piirkonna sümboliks on llao llao seen, mida võib kasvamas näha paljudel puudel ning on ka kuulsa kuurordi nimeks – Hotel Llao Llao. Loomadest on pargis esindatud jõekoprad, huemul’id, puduhirved, guanaakod, maarad, parakeets’i papagoid ja kondorid. Piirkond on tuntud ka kui Argentiina järvepiirkond, kuna sinna kuuluvad paljud järved, sealhulgas Nahuel Huapi, Mascardi, Gutierrez, Traful, Moreno ja Guillelmo järved. Cerro Cathedral on 2388 meetri kõrgune mäetipp, kus asub ka tähtis suusakuurort. (Nahuel Huapi National Park 2010)

Lago Puelo nimeline rahvuspark asub Chubuti provintsis Argentiinas ning laiub 276,74 km². Rahvuspark kaitseb eelkõige Valdiivi floorat, iseseisva rahvuspargi tiitli sai aastal 1971. Park on saanud nime Puelo järve järgi ja kuulub Patagoonia metsa ja stepi ja Kõrg-Andide ökoloogilisse piirkonda, kus maksimaalne kõrgus on 200 meetrit üle merepinna. Kliima on külm ja märg, talvel lumine. Mägine tsoon, kus park asub, on kujunenud liustike tegevusena, mis lõi mitmeid jõgesid ja järvi. Jõgedepiirkonnas on palju liustike setteid, mis annavad Puelo järvele selle sinaka värvi. Floorast on esindatud Valdiivi vihmametsade taimed (avellano, tique, lingue, ulmo), lisakscipres de la cordillera, coihue, lenga, radal ja arrayan. Eksootiline taim on rosa mosqueta. Loomastikust on esindatud puduhirv, huemul, punane rebane, puuma ja coipo. Pargis elab ka hulgaliselt eksootilisi linnuliike ja kalaliike. Koobastes võib näha koopamaalinguid piirkonna esimeste asustajate poolt. (Lago Puelo National Park 2010)

Los Alerces asub samuti Argentiinas ning umbes 48 kilomeetri kaugusel Esquelist. Park laiub 2630 km² ning kulgeb piki Tšiili piiri. Park on tuntud alerce puu (Fitzroya cupressoides) järgi, mis annab ka pargile nime. Kuulub Argentiina vanimate rahvusparkide hulka, asutati 1937. aastal, et kaitsta alerce metsa ja teisi taimi, mis on iseloomulikud Patagoonia Andide taimestikule. Alerce on üks pikaealisemaid puid maailmas, rahvuspargis on mõned puud ligi 3000 ning paljud üle 1000 aasta vanused. Pargis on head jalutamisrajad, mõnus kalastada ning paadisõidud järvedel, millest tähtsamad on Menendez, RivadaviaFutulaufquen ja Krügeri järved ning Frey jõgi. Paadisõitudel on näha ka Torrecillas’e liustik. (Los Alerces National Park 2010)

Perito Moreno rahvuspark hõlmab 115 000 hektaril mägesid ja orgusid kõrgusel 900 meetrit üle merepinna. Kuulub samuti Argentiina vanimate rahvusparkide nimistusse, on asutatud aastal 1937. Park on nimetatud avastaja Francisco Moreno auks tema nime järgi. Kuna park asub üsna kõrgel, siis lumised mäetipud viitavad sellele, et temperatuur on peaaegu püsivalt alla 0^o Celsiuse järgi. Lumesadu on omane nii steppidele kui mägedele. Sageli puhub tuul, mis küündib 100-kilomeetrise tunnikiiruseni. Kahekümne neljast imetajaliigist, keda võib pargist leida, on ohustatuim ja eksootiliseim väike metskass gato pajero (Lynchailurus pajeros). Samuti võib leida teist liiki metskassi – gato huina’t (Oncifelis guigna), kes on samuti ohustatud liik. Pargis uidates võib kohata ka puumasid, ilveseid, pategoonia rebaseid, kääbus-armadillot, tukhruid, skunke ja Lõuna-Andide hirvi. Pargis on registreeritud 115 liiki linde, nende seas kotkaid, pistrikke, flamingosid, parte, hanesid. (Perito Moreno National Park 2010)

Los Glaciares ehk hispaania keelest tõlgituna liustikud, on rahvuspark, mis laiub 4459 km²ning nimetati 1981. aastal UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Park asutati 1937. aastal ning on suuruselt Argentiina teine rahvuspark. Selle nimi viitab suurele jäälõhele Andides, mis toidab 47 suurt liustikku, millest üksnes 13 liiguvad atlandio ookeani suunas. Jäälõhe on suurim väljaspool Antarktikat ja Gröönimaad. Teistes maailma paikades algavad liustikud kõrgusel 2500 meetrit üle merepinna, aga antud jäälõhe suuruse tõttu algavad selles liustikud kõrgusel 1500 meetrit. Tüüpilised turistidele mõeldud paadituurid tiirutavad jäämägede vahel. Los Glaciares on rahvusvaheliste turistide seas põhiliseks atraktsiooniks ning on väga populaarne. (Los Glaciares National Park 2010)

Monte Leoni rahvuspark on üs noorimaid Argentiinas, kuna asutati alles 2004. aastal ning see asub Santa Cruzi provintsis. Park on koduks tuhandetele pingviinidele ja kormoranidele, samuti ka puumadele, suurtele lennuvõimetutele lindudele rheas’dele ning Guanacode rändkarjadele. (Monte Leon National Park 2010)

Tierra del Fuego rahvuspark on osa Tierra del Fuego saarest, mis asub samanimelises provintsis Argentiinas ning on asutatud aastal 1960. Mõned pargi osad on külastajatele suletud kaitsmaks keskkonda, park hõlmab endas nii koski, metsi, mägesid kui ka liustikke. Parki pääseb lähedalasuva Ushuaia äärelinnast Maailmalõpu rongiga (Tren del Fin del Mundo) – turistidele mõeldud aururongiga, mis sõidab umbes viis kilomeetrit. (Tierra del Fuego National Park 2010)

Muljetavaldavaid pilte Patagooniast on võimalik nautida aadressil http://www.traveling-images.com/galleries/patagonia_gallery/index.html.

Mõni pilt ka siia:

SUUSAREIS AUSTRAALIA ALPIDESSE

Austraaliasse reisitakse eelkõige kaema populaarse telesarja „Kodus ja võõrsil“ võttepaiku, nautima päikest, randa ja soojust, nägemaks oma silmaga vabas looduses elavaid kängurusid ja koaalasid, nägemaks kuulsat Sydney ooperimaja, mida võib näha väga paljudelt fotodelt. Kuid miks mitte minna Austraaliasse suusatama? Tõepoolest – Austraalia kaguosariikides kõrgustel 1250 meetrit kuni 2200 meetrit on see täiesti mõeldav, kuna just sellel kõrguste vahemikul asuvad mitmed suusakuurordid, tuntumad neist Thredbo, Perisher Blue ja Mount Buller, külastajaid ootavad ka Charlotte Pass, Selwyn Snowfields, Falls Creek, Mount Hotham, Mount Baw Baw, Mount Buffalo ning väiksemad kuurordid Ben Lomond ja Mount Mawson (Skiing in Australia 2010). Suusatamist on võimalik nautida kolmes Austraalia osariigis: New South Wales, Victoria ja Tasmania, lisaks ka Austraalia pealinna piirkonnas. Suusakuurordid asuvad enamikus Austraalia Alpides, mida kohalikud elanikud kutsuvad Lumisteks Mägedeks (The Snowy Mountains). Mäestik ületab New South Wales’i ja Victoria osariikide piiri. Austraalia kõrgeim mäetipp on Mount Kosciuszko, mis ulatub 2228 meetri kõrgusele. (History and… 2010)

Austraalias suusatamine ei ole turistide seas väga levinud, üheks põhjuseks võib olla vähene kajastatus Austraaliast kui suusapuhkuse sihtkohast, kuid ka väärarusaam, et Austraalias on üksnes päike, rand ja liiv ning puudub lumi. Lund ei ole tõesti madalamal, mistõttu tuleb suusatamiseks võtta ette teekond mägedesse, kus kõrguse tõttu on jahedam. Teekond on kahjuks üpris kallis, kuna kuurordid asuvad kaugel suurematest linnadest ja on isoleeritud. Kallid on kuurortides ka liftipiletid. Kuid planeerides puhkusereisi Austraaliasse, tasub kindlasti mõelda puhkuse kombineerimisele ühe- või kahepäevase suusareisiga mägedesse, kus samaaegselt on võimalik nautida suusatamist, imelist Austraalia loodust, maastikku ja kultuuri. Pealegi – kus veel on võimalik näha suusaraja kõrval kasvamas eukalüptipuid. Lund jätkub juunist oktoobrini, mis tähendab, et Eestis suvepuhkuse ajal on võimalik Austraalias pidada lumist suusapuhkust (History and… 2010). Kui peakski poole puhkuse ajal lumest siiski ära tüdinema tuleb vaid Austraalia mäestikest reisida tagasi riigi soojematesse piirkondadesse.

Kuue tunnise sõidu kaugusel Sydneyst asub Kosziusko rahvuspark ning sellest regioonist leiab kolm ka eelpool mainitud kuurorti. Thredbo kuurort laiub 480 hektaril, kus asuvad ka baarid ja restoranid, et pärast lumel meelejahutamist ka keelejahutust nautida. Thredbo on vanakooli suusakülake Austraalia eliitmäel koos kõikide moodsate mugavustega. Perisher Blue kuurort on Austraalia ja Uus-Meremaa kõige laiem suusakuurort, mis laiub peaaegu 1500 hektaril. Kuurort, kus on üle 50 lifti tõstmaks suusatajaid mäele, on väga peresõbralik ja on tuntud oma maastikuparkide poolest. Läheduses on veel kolmaski kuurort, Charlotte Pass – riigi kõrgeim suusakuurort. Omapärane, vanamoeline ja palju huvitavaid tegevusi peredele – need on märksõnad, mis iseloomustavad Charlotte Pass’i kuurorti. Kui suusatamises end kindlalt ei tunne, siis õige paik on Selwyn Snowfields’i kuurort, mis on hea paik õppimaks suusatama algajatele mõeldud maastikul. (Australia: Through… 2010)

Liikudes lõunapoole satub turist Victoria osariiki, kus asub Mount Hotham ja Falls Creek. Need kuurordid kuuluvad samale firmale ja on omavahel ühenduses helikopterite vahendusel. Falls Creek on kauneim alpikülake kogu Austraalias. Jällegi mitmeid baare ja restorane, mille seast valida ning rajad sobivad keskpärastele suusatajatele. Falls Creek’i maastikupark võidab pidevaltauhindu ja võõrustab erinevaid kõrgetasemelisi lumelauaüritusi läbi terve hooaja. Mõnusaid laskumisi saab nautida mäetipus paiknevast Hothami külast. Melbournlased eelistavad oma kodulinnast Melbourne’st kolme tunnise sõidu kaugusel asuvat Mount Buller’i kuurorti. Lisaks muule on selles kuurordis ka alpi akadeemia ja mitmed suusaklubid, kuurort sobib hästi ka lastega peredele ning plussiks tuleb Melbourne’i lähedus. Ka murdmaasuusatajaid ei ole unustatud, Mount Striling’is saab end proovile panna kokku 60 kilomeetril murdmaa radadel. Mount Stirling’is ei tasu oodata suusalifte ega majutust kuurordis, kuna suusatajad peatuvad enamasti lähedalasuvas Mansfield’is või löövad laagri püsti sealsamas lumel. Samuti on võimalik õhtuks sõita Mount Buller’i kuurorti, kuna asub kõigest kolmekümne minuti kaugusel. Australia: Through… 2010)

Austraalia lumeväljad pakuvad tõesti unikaalset suusa ja lumelaua elamust. Ja just unikaalsus on see, mida tänapäeval turistid kõige enam otsivad. Seega arvab käesoleva töö autor, et Austraalial on pakkuda palju enam kui enamik inimesi endale teadvustab.